Aidaa, armsad karud... - Kolga Muuseumi Kodulehekülg

On aeg öelda head aega Heli Männi maagilisele mängukarumaailmale ning väikeste ja suurte kunstnike vägevale karujoonistusnäitusele.
Ütlemata kurb oli näitust kokku pakkida, aga tore oli joonistusi alla võttes igale karule veel otsa vaadata ja tõdeda, et absoluutselt kõik jooniskarud on fantastiliselt ainulaadsed ning täitsa oma iseloomuga. Nagu nende autoridki.
Tore oli ka see, et üks väike sinine Heli karu oli peitu pugenud radiaatori taha, et natukenegi meile veel oma seltsi pakkuda. Tõeline muuseumikaruke!
Meie ees avanes neljaks kuuks terve uus ja põnev maailm, mis on nii nüansirikas ja meeliülendav. Täitsa kaisukaru igatsus tuli peale, et kas mine kohe poodi või võta kätte niit, nööp ja riie.

Kaisukarusid ja muid kaisukaid ei maksa alahinnata. Raskel ja üksildasel hetkel võivad nad päästa omaniku elu, andes toetust ja jõudu edasi minna.
Meie külalise Lea jagatud imearmas ja inspireeriv mälestus on selle tõenduseks ja ilusaks punktiks meie tänavusele karuloole. Suur, suur aitäh, Lea, jagamast oma karulugu!

Mälestusi Mängukaru sünnipäevaks

Kuulsime telekas ühes Maahommiku saates sellest, et Kolga Muuseumis toimub Tallinna Arte Gümnaasiumi õpetaja, õppejuhi ja kollektsionääri Heli Männi mänguasjade erakogust pärit mängukarude näitus. Kuna töötame abikaasaga mõlemad teiste inimeste õpetamise ja nõustamisega erinevates valdkondades, vajame enda energiatassi täitmiseks hinge palju positiivset energiat. Armastame palju reisida ja eri kohti külastada. Kolga Muuseumi me polnud seni veel jõudnud. Ühtlasi oleme ka karu fännid. Ütlesin saate ajal kõva häälega: „Sinna näitusele tahan ma kindlasti minna!“ Nädalad kulusid. Võtsin ühe märtsikuu nädala sees muuseumiga ühendust, et jõuda reedel neile külla enne, kui näitus oma aja lõpetab. Siis aga saime hoopis kutse laupäevasele Mängukaru 123. sünnipäevapeole. Minu mälestustes on ühele Eestimaa perele see 15. märts 2025, mil Kolga Muuseumis Mängukaru sünnipäeva tähistati, väga märgiline.

Minu eluteele on sattunud üks perekond, kelle enamus liikmeid on oma teed juba taevastel radadel jätkamas. Selle pere isa elutee katkes, kui nende poeg oli alles 6-aastane. Poiss veetis lapsena palju aega enda tädide, isa õdede peres. Ühel täditütrel oli musta värvi kuldsete silmadega mängukaru, kes poisile väga meeldis ja ilmselt talle isast jäänud tühiku turvatunde osas mingil moel täitis. Nii otsustati see karu poisile linna minnes kaasa anda. See karumõmm, kel nimeks Muta-Mõmmi, oli mitte ainult poisile lapsepõlvest täiskasvanueani kanduv tähtis turvaloom, vaid kogu nende hilisemas peres. Igal aastal, just 15. märtsil tähistati Muta-Mõmmi sünnipäeva ja seda ka veel siis, kui kõik pereliikmed juba täiskasvanud olid. Mingitel aastatel on kirjutatud Muta-Mõmmi poolt pereliikmetele sünnipäeva ja jõulukaarte, mis pereema poolt läbi aastakümnete alles olid hoitud.

Kuna mängukaru sünnipäevale tulles paluti enda karud kaasa võtta, siis olid meil kaasas kaks unikaalset karumõmmi. Üks nendest on minu ema punase kaelasidemega karu Must, mis pärit aastast 1956 või 1957. Selle kinkis talle minu isa ühel töökaaslaste vahelisel jõulupakkide vahetusel. Nende omavaheline märkamine ja abielu tekkisid alles mitmeid aastaid hiljem. See karu on olnud meie peres aukohal läbi kogu minu elu. Ta istus meie suures toas puhveti peal. Selle karuotiga ei lubatud minul ega lapselastel kunagi mängida. See karu istus emale toeks olles öökapi peal, kui ta oma viimaseid aastaid õendusabis veetma pidi. Nüüd on tal oma tähtis koht minu kodus.

Veel oli meil kaasas minu 5. sünnipäevaks kingitud valge kikilipsuga karu Suur Pruun, kes peaks tuleval aastal saama juba 60. Ka tema on hoitud kuninglikult sohval istumas.

Ma olen olnud alati karude fänn. Varasemal eluperioodil Tallinnas elades sõitsin kurb olles alati Tallinna Loomaaeda, istusin hulk aega karude aedikute ees neid jälgides, kuni hakkaski kergem. Ka nüüd reisidel olles ja erinevaid loomaparke külastades tuleb nii mõnigi sealne mängukaru meile mälestuseks koju kaasa. Neile on antud oma nimed. Nii on tulnud Soomest Ähtäri Loomaaiast, kus käisime sealseid pandakarusid vaatamas, meile koju väikene mängupanda, kes sai nimeks Lumi nagu sealne asukaski. Turu saarestikust on tulnud Sarri, Elistverest Elli jne. Igal neist on juba oma lugu.

See lapsemeelne rõõm, mille saame väikestest killukestest enda jaoks koguda, on aidanud mind elus palju kordi raskustega toime tulla.

Olge rõõmsad ja heatujulised!

Lugupidamisega, Lea Kõre