Ajaleht Waba Maa kirjutab 1935 aastal (10.04, 86,4)
Karap Kolgas
„Ja tüki peale veel üks tükk“
Karap- isegi see sõna on kaugemal elavatele tundmatu. Küll aga teab iga kolgalane, et see tähendab umbes sama, mida mujal nimetatakse simmaniks. Karapile tulevad kokku tihtipeale 7-8 küla noored, 100-150 inimest, et õhtut koos lõbusasti mööda saata. Warem peeti karapit pea iga pühapäewa õhtul kord ühes, kord teises külas, nüüd on aga neid wabaõhtu pidusid hakanud wälja tõrjuma iga pühapäewased pidud seltsimajades.
Karapist enesest kirjutab meile üks kolgalane:
Karap wabas looduses, kuskil metsa all murul, oli see siis kiige juures või ka ilma kiigeta, on tõesti kena. Eriti ilus on sügisepoole suwe või ka mõnel soojal septembrikuu õhtul, kui tantsumuru valgustawad jalgrattalambid ja välgumihklid ühes taskulampidega. Nad heidawad luulelisi warje metsa alla ja õitses hämaruses keerlewatele tantsupaaridele. Wahel sekka kõlab siin-seal mõni hõige wõi ka plikade kilje, kord tõusewad, kord wajuwad pillihääled, kajades wastu ümbritsewast metsast. Kuna keskel tantsu keerutawad noored, istuwad eemal murul wanemad inimesed, et mõni tund isekeskis lõbusasti juttu westa.
Kui ollakse tüdinud juba tantsust wõi ka pillimehed wäsinud, siis aetakse isekeskis juttu, wõi jalutatakse metsa alla ringi. Kuid korraga käib igal pool ringi kahin, et „hakkme ringmängu tegema!“ Ja warsti kõlabki: „Oh, kui rasked on mu päewad,“ selle wahele aga lõbusalt:
Seks on elu loodud, et võitlema peab,
Kui sipelgas sitikat pesasse weab,
Eks tormid ja ilusad ilmad weel ees,
Kes wiletsust kardab, see polegi mees.
Ja mõn pilk hiljem juba uus lugu:
See poiss oli üleliiga pikk
Ja neiu wäga õnnelik
Suud anda tal ei ulata,
Peab redeliga ronima.
Oh neiu, ole lustilik
Ja tantsi mu´ga weel üks tükk
Ja weel üks tükk, ja weel üks tükk
Ja tüki peale weel üks tükk.
Ma tantsin selle neiuga,
Kes annab mulle lahkelt kätt,
See tee oli pikk ja kõwerik
Ja süda raske, murelik.
Ringmängu lööwad suuremalt jaolt kõik kaasa, sest laulda ja seltsis kõndida peetakse isegi nagu rohkemaks kui ainult tantsida. Nii lendawad suwised ööd kiiresti ja kui juba hakkab koitma, siis kaowad noored paariwiisi, need aga, kellel paari pole, lähewad kojupoole „kambas“ lauluga. Lauluga tullakse karapile ja lauluga minnakse ka koju.
Kui aga ilmad wäljas on ebasobiwad, siis kogunetakse karapile kuskile talusse, kus on warem peremehega kokku lepitud, wõi ka mõni sealtpere noortest hulgas. Enamasti on seal noorerahwa lõbustuspaigaks puhtakspühitud rehealune. Peale tantsu ja laulu tehakse seal ka kõiksuguseid mängusid.
Kontsert Kuusalus („Päevaleht“ 1.mai.1934)
„1.mail korraldas kaitseliidu Kolga kompanii Kuusalu rahvamajas ilusa ja huwiküllase kontsertõhtu, mis käesolewal hooajal suuremaks sündmuseks oli. Kontserdil olid tegewad Kolga Wabatahtliku Tuletõrje Ühingu orkester ja solistidena noor kunstnik Hra Hugo Oberg, klaveril; pr. Paula Shnell, sopran; pr. Saaberg, wiiulil ja hra P.Hakk, trompetil. Tuletõrje ühingu orkester, mis seni oli kiratsemas, on oma uue juhi, hra P.Haki juhatusel, kes ise konserwatooriumi lõpetanud, tublisti paranenud ja esitas võrdlemisi hästi mõned eesti helitööd. Hra Oberg, kelle kuulsus juba üle Eesti teada on mängis nagu ikka meisterlikult Shumanni Allegro ja Rachmaninovi Prelüüdi. ...“
