NÄÄ PALJU, KUULE PALJU, ÄRA PALJU PAJADA /Kuusalu/
NELJA KUNINGA KIVI
Kuusalu külas, Narva maantee ääres on üks suur kivi. Selle kivi sisse on neli risti raiutud. Vanarahvas räägib, et selle kivi peal korra neli kuningat on söönud, kellede mälestuseks sinna ristid raiutud. Vanasti nähtud selle kivi peal igal jaanilaupäeva öösel tuld põlema, mille juures vanapagan ennast soendanud. Ühel nimetatud õhtul sõitnud Kiiu mõisa valitseja piki maanteed kodu poole. Kivi juure jõudes näinud, et kivi peal tuli põlenud. Valitseja ajanud kutsari vaatama. See öölnud: ”Pai herra, pärast tapab, kes siis minu…”. Herral tulnud süda täis, and kutsarile plaksu mööda vahtimist ja läinud ise vaatama. Võtnud hea malga tee äärest kätte, kartes ehk tuleb vanapaganaga akslemist ette. Saanud kivi juure, kuulnud kohe, et keegi teiselpool kivi sahistanud. Herra põle tohtinud mitte kõvaste hingatagi. Vaadanud kivi peale ja näinud, et ristide sisse old tõrvatakku pandud ja põlema pistetud. Herra saanud kohe kavalusest aru, asunud teisele poole kivi ja annud vanasarvikule paar korda mööda küljekonte ning ütelnud: “Tõuse üles´ sa tuline silk, või annan nii, et sa enam ei liiguta!” Vanapagan kratsinud kuklatagust ja äganud: “Anna armu, ei enam tee!” Pärast seda põle seal enam tuld nähtud.
E 43639/41< Kuusalu khk. – G. Landberg (1902)
LAURITSAKIVI
Lauritsakivi asub Linnapaju kõrval Rajamäel, kus rahvamälestuste järgi on vanasti olnud hiiesalu. Tal on 8 lohku, mis on 2-2,5 cm sügavad ja 5 cm laiad. Lohkude kõrvale on süvendatud ka üks väike rist, ilmselt piirimärk, mille avatud harud on suunatud lõuna ja ida poole, ning kivi kagupoolsele küljele on uuristatud restitaoline ja loode poole kääre meenutav kujutis. Rahvas räägib, et käärid ja rest on siia kivile raiutud Lauritsa ehk Laurentsiuse mälestuseks, keda paganad Kuusalu kiriku ehitamise eest siin kivi juures piinanud, kääridega lõikunud ja raudrestil elusalt ära põletanud. Tegelikult ei ole kivi peale raiutud mitte käärid vaid kaks piiskopi ameti saua.
EFA II 37, 446 (3) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kuusalu – Raido Rebane (Kuusalu keskkooli 8 kl. õpil., 14 a.) (1999)
KUPU KIVI
Kord tassinud Kalevipoja naine ämbritega vett. Vee ämbrist läikinud vett maha. Sellest jäänud suur loik, mis praegu Turaka katkuks hüütakse. Turaka katk on Kupu küla all Kuusalu kihelkonnas. Sealsamas lähedal on suur kivi lagedal väljal. See olla sinna Kalevipoja naise põllest kukkunud, kui kiva tassides põllepaelad katki läinud. Kivi on üks suurematest Harjumaal, umbes paar sülda kõrge ja sülda 3 lai.
ERA II 292, 149 (5) < Kuusalu khk., Kiiu v., Kiiu k. – G. Vilbaste < Anna Vilstus 75 a. (1940)
TÜLIVERE TAMM
Uudseviljast, leivast ehk õllest peab natuke selleks seatud kohale viima, nii kuidas kuskil viisiks on võetud, kas mõni puu, ehk mõni teine koht, sest siis on tuleva aasta head saaki loota.
Üks sarnane tamm on siin Kuusalu kiriku lähedal olevas Kuusalu külas, ühe väikese jõe kalda peal. Tamm on juurete pealt, mis maa peal suured ja jämedad, umbes paar sülda jäme, tamme enese jämedus aga tubli tõrre jämedune. Tamme kroon on suur ja ilus. 1891 aasta sügise murdis tuul ühe tammeharu ära, mis enesega ka tüki pinda kaasa käristas, ja seega ka tamme sisu nähtavale tõi, mis üsna mädand. Seda nähes olla mitmedki tamme austajad hirmu tundud, ja mõnda tähendust ette arvanud. Sellegipoolest ajab tamm omale igal suil haljad lehed peale. Tammest pisut allpool jõe peal on Tülivere veski, sellepärast kutsutakse ka tamme Tülivere tamm. Minu ema-ema (sünd. 1821 aast.) rääkind, et tema ema temale olla rääkinud, et tema mälestuses veel tammele ohvreid viidud.
H II 54, 207/8 (26) < Kuu – A. Ploompuu < (1895)
Tülivere tamm asub Tülivere oja vasakul kaldal. Puu kõrgus on 20 meetrit ja ümbermõõt 5,7 meetrit. Puu lõunaküljel on 2 meetri kõrgune tühimik, millesse mahtuvat korraga 7 inimest. Vanasti oli see ohvripuu. Veel möödunud sajandil olevat inimesed viinud puu juurte alla tapetud looma liha ja puu- ning juurvilju. Legendi järgi käisid inimesed seal kunagi tülisid lahendamas. Sellest ka nimi.
EFA II 37, 385 (5) < Kuusalu khk., Kuusalu v. – Marja Poots (Kuusalu keskkooli 8 kl. õpil., 13 a.) (1999)
TURJE KELDER
Kuusalu kihelkonnas, Loo vallas on mööda mereäärt üks määseljandik; selle seljandiku põhjapool külles on üks koobas, umbes arvada kolm sülda igate kanti lai ja pealt nagu kokku võlvitud, ümmargune auk on nagu ukse moodi põhjapool külles, kust sisse pääseb. Pisikene oja niriseb joosta määst alla, üle selle koopa lae ja vesi kukub koopa ukse ette maha ning kaob sinna laiali maa sisse ära. Kuival ajal ei ole seal rohkem vett kui tilkuval mahlakasel.
Selle koopa kohta käib rahvajutt nõnda: Ennemuiste olnud seal nagu kõrtsis letilaud sees ja kuldkarikas seisnud laual. Kes soovinud viina saada, see läinud sinna sisse, pannud raha lauale ja karikasse on tulnud viin iseenesest, ilma kellegi kallamata sisse – nõnda palju, kui ostja raha lauale on pannud. Muud kui võta ja pane viin nahka, jäta raha ja karikas sinna ja tule ära, siis ei ole kedagi viga olnud. Aga kes oma raha ehk selle karika tahtnud ära tuua, ei ole seda saanud. Siis on tulnud nägemata vaimusi, kes on kinni pidanud, et ei ole mitte paigast ära saanud enne, kui nimetatud asjad jälle leti peale tagasi pandud. Kord olnud (sõja ajal või muidu) üks kasakas käimas, siis on rahvas jutustanud sellele ka seda lugu. See on öelnud: “Mina tahan selle karika sealt ära tuua.” Läinud kord siis sinna, pannud raha letilaua peale ja silmapilk olnud viin karikas. Tema rüüpanud viina ära, pistnud raha ja karika sumpkasse, karganud kohe hobuse selga ja kihutanud tuhatnelja Kuusalu kiriku poole, otse üle heinamaade ja põldude. Kui on saanud juba pisut eemale, siis vaadanud tagasi ja näinud, kuda teda on taga aetud. Tema kiirustanud hobust, et see on läinud kui udu edasi. Kus on heinamaa olnud, seal on tagaajajad saanud ligemale, aga põllu peal jäänud kaugemale. Sellepärast, et põld oli olnud risti küntud – vana õelus ei saa hästi ristidest üle. Viimaks on pääsenud ikka eest ära ja saanud õnnelikult Kuusalu kirikusse. Ja võib olla, et see karikas on selle kasakaga seltsis seal praegu, seda rahvajutt ei mäleta.
Üks teine teadis öelda, et üks vana naene on seal viina müünud. Kes on selle viina kõik ära rüüpanud, sellele ei ole kedagi viga sündinud, aga kes on muist karikasse järele jätnud, siis vanamoor jooksnud järele, kallanud selle ülejäänud viina ostja peale. Koht ihu peal, kuhu see viin on puutunud, hakkanud hirmsaste mädanema.
H IV 7, 447/454 (5) < Simititsa < Kuusalu khk., Kolga v. – Joh. Esken < M. Tihane (1895)
MUUKSI MÄGI
Kolga mõisast 6 km kaugusel asub Muuksi Linnamägi. Vanarahvas räägib, et selle all on peidus uhke linn kirikute, kõrgete majade ja käsitööpoodidega. Sellel linnal lasub aga needus. Needusest saab seda linna päästa küll, aga siiani pole see veel kellegil õnnestunud. See linn nimelt kerkib iga saja aasta tagant täpselt jaaniööl maa peale, kogu oma hiilguses ja rikkuses. Selle linna elanikud aga on üsna kurvameelsed, sest neil ei leidu mitte sentigi raha. On kulda, on karda, sööki-jooki, aga pole ühte sendipoegagi. Kui nüüd keegi satuks just sellel jaaniööl, kui linn uuesti maa peale kerkib ja sealt midagi ostaks, oleks see linn needusest päästetud.
Minu vanaisa oli poisikesena Muuksis hobusekarjas. See juhtus olema just jaaniöö ja õitsilised olid tukkuma jäänud. Mõne aja pärast oli vanaisa üles ärganud ja näinud, et nende hobune Markus oli karjast plehku pannud. Vanaisa tormas hobust otsima ja oh imet – jooksis tema otse linnaväravast sisse. Kõik olid kukkunud teda meelitama ja paluma, et too midagi ostaks, kasvõi viie sendi eest oleks kullakamaka kätte saanud. Aga polnud minu vanaisal ühtegi senti ja jälle vajus linn kolinal maa alla tagasi. Küll oli vanaisal siis kahju, et tal raha polnud!
EFA II 37, 172/173 (2) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kahala k. – Vallo Järv (Kolga keskkooli õpil. 14 a.) < Kalju Soosaar 65 a. (1999)
KAHALA JÄRV
Vanasti olnud praeguse Kahala järve kohas Uuri küla. Ühel kevadpäeval kündnud Uuri mehed põllul ega ole teadnud aimata midagi paha, kui korraga ilmunud küla kohale lind, kes kogu aeg hüüdnud: “Põiki rahvas, põiki rahvas!” See pidi tähendama, et Uuri küla rahvas oleks pidanud säält hoopis ära minema. Mehed aga olid pannud linnu hüüdmist muidugi naljaks ja kündnud edasi. Korraga aga ilmunud taeva alla suur hall pilv, mis Uuri küla kohta jäädes lausa vihmaks muutunud ning küla peal maha sadanud ja kogu küla enda alla matnud. Alla jäänud kõik mehed hobuste ja atradega. Selgel suvepäeval olevat neid veel praegugi järve põhjas näha.
ERA II 165, 107/108 (1) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Määpealse t. - Erni Janter (Kõnnu algk. õpil. 15 a.) < L. Berg 53 a. (1937)
JUMINDA KABELI EHITAMINE
Kui taanlased Eestisse hakkasid tungima, joudsid nämäd väljä Sääreotsa. Oli kangesti udune päiv ja taanlased soitasid karile. Nämäd palusid Jumala, et kui nämäd veel eluga pääseväd ja kuhu kohta, sinne ehitäväd kabeli. Olidki joudand sinne randa. Üks mees ottand sõela ja ottand sen merest vett täüs ja joost nii kaugele, kui vesi otsa loppend. Sinne kohta heitänd nad polvilla ja palunud, ning siis hakatud kabeli ehitämä. See kabel ehidettud 1615 a. Pärast veedi see kabel ristiusuliste poolt Kura talu aia taha, kus püsib veel surnuaid praigagi.
ERA II 165, 187 (3) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Siguraia t. - Ilse Kenamets (Leesi algk. õpil.) < Joost Kalmholm 87 a. (1937)
Ajalooallikate teatel on Jumindal olnud kaks kabelikohta. Vana kabel asus Juminda poolsaare läänepoolses tipus Säärel, teine aga Juminda külas. 1690-ndatest aastatest pärineval kaardil on märgitud mõlemad Juminda kabelid. Hiljem (1865-1867) ehitati kivist Kuusalu kiriku abikirik aga Leesile. Pärimuslugu laevahukust pääsenute kabeli rajajatet ning sõelaga vee kandmise motiiv on kandunud üle Leesi kirikule.
JUMINDA KOLJUVARE
Juminda neemes on üks vare. Kui ma laps olin, siis oli nii suur, et paistis üle puude siia külasse. Seda ei ole enam üht jagugi (s.o. veerandit). Kui me lambas käisime, hakkasime roomama sinna otsa ka. Siis rääkisid vanemad inimesed, et ennevanast on old Kalevi neitsid, need olid oma pollega puistand need kivid ühtekokku. See oli Kalevi neitsi polletäis.
ERA II 114, 510 (31) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Venesepa t. – R. Põldmäe < Anna Elisperk 79 a. (1935)
***
Küla tipus neemel asub üks suur kivihunnik. Räägitakse, et seal on Rootsi kuninga haud. Iga sõdur olevat viinud hauale ühe kivi. Teine jutt on selle kivihunniku kohta selline, et seal varitsesid mereröövlid saaki. Tuli tehti kivihunniku otsa ja meelitati laevad randa. Mereröövlid olevat Jumindal tegutsemas olnud küll.
EFA II 37, 294 (6) < Kuu, Loksa v. Juminda k. – Anu Katvel, Kolga keskkooli 8. kl. õpil., 13 a. Kolga k. < Vilma Krönkvist 72 a. (1999)
Koljuvare olemasolu ja tekkelugu on seletatud rahva seas mitmeti, alates sellest, et tegu on kas kuninga või mereröövli hauaga; et kivid on Kalevi neitsid kokku kandnud oma põlle sees; et paik olevat olnud kunagine hiis ning kivid kanti kokku, et Taara paremini kandlemängu kuuleks. Koljuvare on muinsuskaitse alune objekt. Kuna paika ei ole põhjalikult arheoloogiliselt uuritud, ei tea me selle tegelikku otstarvet.
TAPURLA PUNAKIVI
Tapurla külas liivarannas on punane kivi, Punakivi, mida hüüti ka Titekiviks. Lapsed käisid kivi ümbert kraapimas, et näha, kust need tited tulevad – kivi alt. Kivil on sellised sõrmeotsa suurused augud. Nende aukude järgi vaadati, et mitu titte on juba kivi alt välja roninud.
Suuline teade – Arvi Pajula (sünd. 1936) Kuusalu khk., Loksa v., Tapurla k., Liutaja t. – 13.03.1999
Titekividega seonduv pärimus on omane siinsetele rannaküladele. Oma titekivi on olemas ka näiteks Kiiu-Aablas – Kudova kivi, Pärispeal – Kullinoga kivi või Katarina kivi, Viinistul – Mustkivi jne.
HARA NAISTESOO
Vanasti, Põhjasõja ajal, olnud naised ja lapsed siit ümbruse küladest selles soos varjul. Hara koolimajast pisut lõuna poole. Kolmest kandist jah, piirab seda kohta soo, ja vaid ühest kohast pääseb sinna. See on lihtsalt üks metsaga kaetud liivaluide soos.
Selle sõja ajal tapetud ära kõik elavad, kes leiti. Röövsalgad sõitsid hobustega ringi ja hävitasid. Nad olid juba siit meie kandist läbi läinud, aga Muuksi mäelt vaadatud veel tagasi, ja siis nähtudki siitpoolt suitsu tõusmas. No eks nad keetsid ka ju omale seal soos vahest. Tuldud tagasi ja leidnudki Hara soost naiste ja laste peidupaiga siis üles. Eks need kõik sealolijad – suured ja väikesed – piinatud siis sealsamas surnuks. Naistelt nõutud meeste asukohta teada; mehi seal ei olnud rohkem kui üks või kaks seltsiliseks. Ega naisedki teadnud, kus kohas mehed olid varju leidnud. Ega siis sõtta tapalambaks ei tahtnud minna ju keegi. Naised ja lapsed löödud naeltega puude külge rippuma.
Sel lool näib olevat ka tõepõhi all, sest mina olen käinud ise seal Naistesoo seljandikul seda kohta, lihtsalt kohe selle jutu põhjal, vaatamas. Näha on veel praegugi puude küljes niisugused suurte peadega naelad – noh, on niisuguse kujuga need naelapead, kui on nüüd hobuseraua naelad. Aga muidu need naelapead, seal Naistesoo puude küljes, olid küll veel palju suuremad. Aga kuhu need surnud maeti, seda ei ole küll teada.
RKM II 338, 135/137 < Kuusalu khk., Harju raj., Kolgaküla k. – Õ. Aasmaa < Aadu Kivirüüt sünd. 1912 (1971)
Varasematel sõjaaegadel varjasid inimesed end maad laastavate sõjasalkade eest küla lähedal asuvates, kuid raskesti ligipääsetavates paikades – metsades, koobastes, soosaartel või mereäärstes roostikutes. Pärimusjuttudes on tihti peidupaiga asukoha reetjaks tulesuits. Lisaks Naistesoole tuntakse pärimuses ka nimetust Hara Naistemets.
ODAKIVIMÄGI
Odakivimägi asub Pärispea ja Loksa teel. Sääl ligidal on ka Odakivi. Muiste oli juhtunud sääl Odakivimäel kurb juhtum. Kord oli saanud sääl kaks pulmarongi vastamisi. Nende vahel oli tekkinud riid, sest kumbki ei tahtnud teisele teed anda. Siis oli tapetud sääl teine peigmees ära. Sinna on püstitatud ristikivi, mis asub mäe veerul. Peale seda räägitakse Odakivimäest mitmesuguseid jutte – ikka on keegi säält midagi näinud või kuulnud. Arglikud isegi ei julge öösel säält mööda minna. Kord üks oli hakanud uue-aasta hommikul Pärispealt Loksa kabelisse minema. Kell oli olnud kolm hommikul, kui ta oli saanud Odakivimäele. Oli olnud pime ja külm. Korraga oli kuulnud lehma ammumist. Ta oli mõtelnud, et ei tea, kelle lehm talvel välja on pääsenud. Kui ta aga teekäänakule oli jõudnud, nägi ta päratu suurt alasti meest, kes tast ligidalt mööda oli läinud, ning talle otsa vaadanud. Mees oli väga hirmunud ja kui ta tagasi vaatas, ei näinud ta enam kedagi.
ERA II 165, 15/16 (6) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k. - Nelli Lilhein (Viinistu algk. õpil.) < Kata Lilhein 61 a. (1937)
Eestis leidub mitmesuguseid paiku (kive, mägesid jne), millega seostub lugu kahe pulmarongi verisest kokkupõrkest. On arvatud, et loo juured võivad olla eestlaste arhailises tavaõiguses – teatud naisevõtuviisis (naise tõmbamises). Kui vakarahvas e. tagaajajad (naise omaksed) said sajarahva (naise röövijad) kätte, võisid tekkida verised lahingud, mille käigus nii pruut kui peigmees võisid surma saada.
MAJAKA MÄGI VIINISTUL
Viinistu küla külje all, praeguse koolimaja lähedal asuvad suured kivihunnikud. Seda kivimäge kutsutakse Majaka mäeks. Selle mäe jalal asub kaev, kust praegu pool küla vett viib. Seda kaevu kutsutakse Majaka kaevuks. Vanal ajal, kui veel raadiot ega telefoni polnud, anti selle läbi teada, et suured lauad olid üles säätud kõrgete pootide otsa. Need lauad olivad valgeks värvitud ja nendega anti sõja ajal märku, kuidas vaenlaste ja omade seisukord on. Nii asusid ühed lauad Majaka mäel, teised Lobineeme otsas.
See oli kord ühe sõja ajal, kui Inglise laevad Mohni all valvet pidasid. Viinistu mehed tulid Soomest kalastamast. Nad võeti sõjalaeva poolt kinni. Et meestest ei mõistnud keegi inglise keelt, siis tuli laevameeste ja kalameeste vahele segadus. Siis näidanud üks kalur oma saabaste pääle ja ütelnud: “Inglismann vaata soomuseid.” Sellest saanud inglased aru, et nad on kalurid. Nad lastud tulema ilma trahvita. Koju jõudes näinud nad üht küla karjast Lepiku õues magavat. Mees norsanud valjusti ja see tekitas suurt podinat. Kasakad, kes külas viibisid, mõtlesid et inglismann tuleb kannusluupidega maale. Kasakad hüppasid hobuste selga ja kihutasid tuhatnelja külast välja. Nõnda jõudnud mehed õnnelikult koju. Üks mees, kelle nimi oli Laevaonu, vaadanud hoolega laudade liikumist. Ta teinud ennast hästi tähtsaks ja ütelnud teistele:”Kas tiiete ka, et lauad näitavad, et Tallinn on ärä oetud.” Nii on saanud mägi ja kaev nimetuse Majaka, sest pootid täitsid majaka aset.
ERA II 221, 580/582 (11) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Otsa t. - M. Kurisoo < Joosep Malm 65 a. (1939)
Majaka kaev, nagu ka Majaka mägi Viinistul Aletepääl, kust olevat värviliste laudade või pootite abil teateid edasi antud, seostub arvatavasti Krimmi sõjaga (1853-1856), mil Soome lahes olid Inglismaa laevad. Pärimuse järgi on teada Kuusalu kihelkonna rannikul ka teisi kohti (Juminda Sääreots, Pärispea neem), kust saadeti signaale või teateid laudade abil.
VIINISTU MUSTKIVI
Mustakivi (Viinistu rannal) kirjeldusele veel seda juurde lisada, et sellel kivil ka luuleliselt tähtsust on, sest sealt juurest tulevad küla elanikud. Sünnib külas kusagil perekonnas laps, siis ei öelda siin mitte kurge toojaks, vaid väikestele õdedele-vendadele sai öeldud, et ämm (ämma-moor) tite Mustakivi tagant merest on toonud. Nii peab siin Viinistu ämmamooridel tee Mustakivi juurde punktipealt tuttav olema, et nad igal tarbe korral, kasvõi pilkasel sügisesel südaööl “laste-allikat” kätte leiavad.
E 52628/9 < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k. – Salomon Lilhein (1916)
***
Öösel tormiga tulnud randa palju adru ja mererohtu. Hommikul istub poiss keset randa ja nutab suure häälega, et: “Kust küll nüüd tited tulevad, kui torm kõik nende juured lahti kiskund ja randa paisanud” Kunagi pajatas Jantri Arvo, et kui tema oli väikene, tahtnud ta endale kangesti õde või venda, sest ta oli üksiklaps. Aga kui ta kuulis, et tited on titekivi all, läinud ta hanguga randa ja otsinud adru alt endale õde või venda. Titt jäi tal leidmata ja ta jäi elu lõpuni üksiklapseks.
EFA II 37, 92 (12) < Kuu Loksa v. Viinistu k. – Karita Tilk, Loksa keskkooli 8. kl õpil. 14 a., Viinistu k. < Vilma Kodurand 76 a. 1999
MOHNI SAAR
Aastakümneid on möödas sellest, kui Mohni saart kattis põline tammemets, kus elas üks mereröövlite pealik oma meeskonnaga, kes käisid möödasõitvaid laevu röövimas ja nende meeskondi tapmas ning uputamas. Et see röövimine liig sagedaks läks, otsustasid ligemad elanikud ja laevamehed sellele röövimisele lõpu teha. Tehti mitu katset, et neid hävitada, aga ükski ei õnnestunud, sest iga kord põgenesid röövlid metsa, kust neid oli võimatu kätte saada. Viimaks ei jäänud muud nõu üle, kui pisteti mets põlema ja ühes metsaga põlesid ka röövlid. Ka kutsuti saart ennem Ekholmiks, mis pidavat olema rootsikeelne sõna ja pidavat tähendama Tammesaart.
ERA II 222, 169 (20) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Lõuka t.- Heino Kain (Viinistu algk. õpil.) < Johanna Kain 40 a. (1939)
TITEMÄGI KÕNNUS
Harjumaal, Loksa vallas, Kõnnu külas on väike mägi, mida nimetatakse Titemäeks. Kunagi keegi teenija oli taluperemehest käimapeale saanud ja talust põgenenud, et laps kuskil mujal ilmale tuua. Kõndis jala mööda külasid, et keegi halastaks ta peale ja ulualla võtaks. Kõnnu küla metsa vahel algasid tal sünnitusvalud, ta tõi oma lapse ilmale sealsamas suure kuuse all. Tüdruk mähkis lapse suurräti sisse ja jättiski tillukese sinna maha. Mööda teed sõitev talumees kuulis lapse nuttu, peatas hobuse ja hakkas hääle suunas liikuma ning leidis lapse, kelle ta koju viis ja ülesse kasvatas. Seda mäge, mille juurest ta lapse leidis, kutsutakse tänapäevani Titemäeks.
EFA II 37, 37 (1) < Kuusalu khk., Loksa v., Parksi k. – Age Allmägi (Loksa keskkooli 8. kl õpil. 14 a.) < Eva Allmägi 46 a. (1999)
VANAKÜLA HOBUSE JÄLJEGA KIVI
Vanakülas, Pohla talu koha peal jõe ääres on kivi, millel hobusejala jälg. Selle kohta käib jutt, et Vanakülas olnud kord äge ja tuline lahing, nii tuline, et kivid muutunud pehmeks. Siis astunud hobune sellele ja see jälg jäigi sinna.
ERA II 222, 624 (13) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Parksi k. - Ellen Sommer (Kõnnu algk. õpil.) < Julie Mikenberg sünd. 1892 (1939)
***
Vanakülas, Pohla talu endisel maa-alal, jõe ääres heinamaal on kivi, millel on hobuse jälg peal. Vanarahvas räägib, et Vanakülas olnud kord vanal ajal suur lahing, nii et kohe kividki pehmeks läinud. Eks siis hobune juhtunud kiiruga muidugi kivi peale astuma ja hiljem, kui lahing jälle vaibus, läksid kivid uuesti kõvaks. Kuid hobuse jälg on püsinud seal tänapäevani ja püsib edaspidigi nüüdsetele inimestele vaadata.
RKM II 233, 556 (6) < Kuu Harju raj.Loksa kn. Kolgaküla – Õ. Aasmaa < August Soomre sünd. 1891 (1967)
Eesti rahvaluules on üldtuntud motiiv, et tulise lahingutegevuse tagajärjel muutuvad kivid pehmeks. Nii püütakse seletada mitmesugused jälgi ja märke kividel.
Kasutatud allikate loetelu
E – M.J. Eiseni kogu
EFA – Eesti folklooriarhiivi rahvaluulekogu
ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu
H – J. Hurda kogu
EKLA – Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogu